CASHFLOW lauamäng

1. HARJUMUS – Olge proaktiivne

Taas on mööda saanud esmaspäev. Tegelikult on möödunud juba 2 esmaspäeva, kuid kuna vahepeal olid kiired ajad, siis eelmisel esmaspäeval jätsime koosoleku pidamata.

Loodan, et te vahepeal jõudsite eelnevas postituses jäetud KODUTÖÖ ära teha. Mina igaljuhul jõudsin. Teile ma sellest lähemalt ei räägi, aga kes siiani seda ise veel teinud ei ole, siis soovitan teha. Mind see aitas – ehk aitab sindki! Tean nüüd, kuhu poole liikuma pean ja mis peavad olema mu järgnevad sammud kohale jõudmiseks.

Seekordsel koosolekul otsustasime, et võtame raamatuga vähe tempot maha, mis minule väga sobis. Raamat on keeruline ning mõtteainet on palju – läbi tuhiseda sellest raamatust ei ole mõtet. See aga tähendab ka, et minu postitused tulevad lühemad. Loodan, et selle võrra ka arusaadavamad ja saate teiegi paremini järge pidada.

Jõudsime 1. harjumuse juurde – lõpuks!

1. harjumuse alguses on kirjas põhjus, miks just inimene, ja mitte loom, on siin maailmas valitseja. Me erineme loomadest sellega, et meile on omane eneseteadvus ehk võime mõelda läbi kogu oma mõtlemisprotsess.

Katkend raamatust: „Seetõttu suudame me väärtustada ka teiste kogemusi ning õppida neist nii nagu enda omadestki. Seetõttu suudame me endale ka harjumusi luua ja neid kustutada. Me ei ole oma tunded. Me ei ole oma meeleolud. Me pole isegi oma mõtted. Asjaolu, et me võime neist mõelda, eraldab meid nii neist kui ka loomariigist.“

Edasi räägib see raamat sotsiaalsest peeglist. Mis on sotsiaalne peegel? Sotsiaalne peegel on peegelpilt Sinust, mis on kujundatud läbi teiste. Sotsiaalne peegel ei näita tegelikku Sind – see on justkui karnevalide kõverpeegel (kuju moonutav).

Just sotsiaalne peegel on põhjuseks, miks psühholoogiline koolivägivald lõppeb vahel enesetapuga. Sest inimene kaotab silmist oma päris peegelpildi ja hakkab isegi nägema ja uskuma sotsiaalselt peeglit: „Sa oled paks“, „Sa oled inetu“, „Sa ei sobi meie sekka“, „Sa haised nagu lehm“.

See viimane on näide keskkondlikust determinismist. Keskkondlik determinism ütleb, et teid kujundab teie ülemus, abikaasa või see jõmpsikast teismeline või majanduslik olukord vms. Keegi või miski muu kannab teie olukorra eest vastutust.

Determinism on teooria, mille kohaselt on kõigil sündmustel seaduspärased põhjused ja kõiki sündmusi on põhimõtteliselt võimalik ette näha. On arvatud ka, et determinsim välistab vaba tahte.

Determinisme on kolm: keskkondlik, millest me juba rääkisime, geneetiline ja psüühiline.

Geneetiline determinism ütleb, et teie vanavanemate pärast on ka teil selline meelelaad. Teie vanavanematel oli kalduvus kergesti vihastuda ja nüüd on see te DNA-s. Psüühiline determinism ütleb, et süüdi on teie vanemad. Teie kohandumine, lapsepõlvekogemused kujundasid olemuslikult teie isiksuse tendentsid ja iseloomustruktuuri. Seetõttu ongi teil hirm esineda inimeste ees.

Kõik see põhineb stiimuli ja reaktsiooni teoorial, mida me kõige sagedamini seostame Pavlovi koerakatsega.

Pavlovi koerakatse seletus – „Esialgsete arusaamade kohaselt pidi liha koerale, kui kaasasündinud tingimatu ärritaja, kutsuma esile tingimatu reaktsiooni süljeerituse näol. Pavlovi eksperimendid aga kinnitasid, et sama reageeringu võib esile kutsuda ka mõni neutraalne ärritaja, kui see eelneb või toimib samal ajal tingimatu ärritajaga. Näiteks koerale anti süüa alati kellukese helina saatel. Seega õppisid koerad seostama kellukese helinat söögiga. Hiljem kui kellukest taas helistati, hakkas koertel taas süljevoolus, kuigi toitu neile ei pakutud.„

Tegelikkus on aga see, et stiimuli ja reaktsiooni vahel asub inimese vabadus valida.

Katkend raamatust: „Kui me elame loomade kombel oma instinktide, kohandumisi ja tingimusi, oma kollektiivset mälu järgides, muutume meiegi piiratuks.“

Ehk teisisõnu, kui meil poleks võimalik ennem reageerimist mõelda, vaid me reageeriks stiimulile koheselt vastavalt meie instinktile või vastavalt sellele, kuidas me kohandunud oleme reageerima, siis me ei erineks kuidagi loomadest.

Kaugemale me seekord ei jõudnudki, kuid soovitaks lõppu veel lugeda ka üht artiklit, mis toob välja väga huvitama paralleeli Pavlovi refleksi katsetuse ja inimmaailma vahel:

http://majandus24.postimees.ee/427130/pavlovi-refleks-tootab-ka-meeskonna-juhtimisel

Möödas on järgmine esmaspäev ja seeläbi ka järgmine arutelu. Järgmise osani me kahjuks seekord ei jõudnud, sest eelmine osa jäi poolikuks. Seega see esmaspäev arutasime lahti eelmise osa teise poole. Koosolek venis taaskord pikale, sest kodus olime kõik juba raamatuga edasi läinud ning raske oli nüüd tagasi minna. Proovin aga siiski teilegi edasist aimu sellest raamatust anda.

Millest räägib see raamat edasi?

Karakteri Eetika aluseks on põhiidee, et on olemas printsiibid, mis valitsevad inimese efektiivsuse üle – loodusseadused inimlikus dimensioonis, mis on sama reaalsed, sama muutumatud ja vaieldamatult „kohal“ nagu seda on näiteks gravitatsiooniseadus, füüsikalises dimensioonis.

On olemas õigluse printsiip, millest on välja arenenud kõik meie erapooletuse ja kohtumõistmise mõisted. On olemas ausameelsuse ja aususe printsiip – need loovad vundamendi usaldusele. Inimväärikuse printsiip. Teenimise printsiip ehk idee oma panuse andmisest. Headuse printsiip. Printsiip potensiaalsusest – idee sellest, et meil on võimalus kasvada, areneda ja arendada oma andekust üha enam. Potensiaali printsiibiga on tihedalt seotud arenemise printsiip – potensiaali vallapäästmise ja annete arendamise protsess, millega kaasneb vajadus selliste printsiipide järgi nagu kannatlikkus, hoolitsemine ja julgustamine.

Ülaltoodud printsiibid oleksid nagu osake inimolemusest, inimteadvusest, inimlikust südametunnistusest. Need näivad olevat igas inimolendis. Printsiibid on inimkäitumise põhisuunad. Nad on nagu vundament. Nad on oma olemuselt vaieldamatud, sest nad on endastmõistetavad.

Räägime arenemise ja muutumise printsiipidest. Katkend raamatust: „Kõigel siin elus on järjestikused kasvamise ja arenemise etapid. Laps õpib end pöörama, istuma, roomama ja seejärel kõndima ning jooksma. Iga samm on tähtis ja igaüks neist vajab aega. Ühestki ei saa üle hüpata.“

Kuigi me seda kõike mõistame ja teame, siis ikka me vahel otsime otseteid. Loodame, et oleme võimelised üle hüppama mõnedest elutähtsatest astmetest, selleks et säästa aega ja pingutusi ning lõigata otsekohe soovitud tulemus.

Katkend raamatust: „Kui olen kõigil alades kümnepallise skaala teisel astmel ja tahan tõusta viiendale, pean esiteks tegema sammu kolmanda suunad. „Tuhandemiilineteekond algab esimesest sammust“, ja ma saan korraga astuda vaid ühe sammu.“

Tihti ei julge inimesed välja näidata, kui nad midagi ei oska või ei tea. Ülemus käsib või sõber palub neil midagi teha ning selle asemel, et öelda: „Ma ei tea, kuidas seda teha“, proovitakse ise kuidagi hakkama saada. See võtab meeletult aega ning isegi kui annab mingisuguse tulemuse, ei pruugi see olla piisavalt efektiivne. Tunnistades, et olete mingil alal võhik, on õppimise esimene samm. Meie õppimine lõppeb sel hetkel, kui me ütleme, et me teame. Isegi kui me teame, siis väga paljudel asjadel on mitu versiooni.

Võtame näiteks kokkamise. Mu hea sõber tahab mulle rääkida, kuidas ta küpsisetorti teeb. See hetk, kui ma ütlen: „Ma tean ise ka, kuidas seda teha“, ei õpi ma mitte midagi. Kui ma aga vastan, et olen isegi küpsisetorti teinud, kuid kuidas tema seda siiski teeb, siis mul on võimalus midagi õppida, midagi uut teada saada, areneda. Võib-olla ma ei teadnud, et küpsiseid näiteks siirupis niisutades jääb tort palju mahlasem. Võib-olla ta avalikustab mulle mingi erilise nüansi, mis mu küpsisetordi palju paremaks võib muuta ja mille peale ma enne ei tulnudki.

 See, kuidas me probleemi näeme, ongi probleem.

Tihti tahavad inimesed saavutada efektiivsust, muutuda paremaks kiiresti, järsult. Nad tahavad panna haavale plaastri peale ja unustada plaastri all, haava sees oleva mäda.

Raamatus on selle kohta välja toodud üks hea näide, kus mees kardab, et kui ta peaks ühegi päeva lebama kodus haigevoodis, siis ta alluvad veedaks terve päeva kohvinurgas lobisedes. Ta vaevab oma pead sellega, et miks ta ei suuda oma töötajaid õpetada olema sõltumatud ja vastutustundelised või peaks ta palkama sellised alluvad, kes seda on? Tema probleemiks on see, et ta arvab, et töötajad ei ole lojaalsed. Mida ta aga ei näe on see, et kui ta palkaks järgmised, oleks tulemus sama. Tulemus on sama täpselt nii kaua kuni ta lõpuks annab oma töötajatele võimaluse. Ta töötajad ei saagi olla sõltumatud, kui ta ise on pidevalt kohal ja muudab nad sõltuvaks. Mees ei näe, et ta ise ongi probleem.

A. Einstein: „Meie ees seisvaid suuri probleeme ei ole võimalik lahendada samalt mõtlemise tasandilt, millel olime siis, kui need probleemid tekitasime.“

See raamat räägib, kuidas lahendada probleeme „seest-välja“ lähenemisega. „Seest-välja“ tähendab seda, et tuleb alustada iseendast. Me saame muuta vaid ennast ja seeläbi loota ja oodata, et teised muutuks koos meiega.

Katkend raamatust: „See ütleb, et kui tahate, et teil oleks õnnelik abielu, siis olge inimene, kes tekitab positiivset energiat ning hoiab kõrvale negatiivsest energiast, mitte ei võimenda seda. Kui tahate, et teil oleks kodus sõbralik, koostööaldis teismeline, olge arusaajam, empaatilisem, järjekindlam, armastavam lapsevanem. Kui tahate, et teil oleks töö alal rohkem vabadust, rohkem avarust, olge vastutustundelisem, abivalmim, suuremat panust andvam töötaja. Kui soovite, et teid usaldataks, olge usaldusväärne.“

Tarkussõna: „Külvad mõtte, lõikad teo; külvad teo, lõikad harjumuse; külvad harjumuse, lõikad iselooomu; külvad iseloomu, lõikad saatuse.“

Oma eesmärkidest lähtudes võib harjumusi defineerida kui teadmiste, oskuste ja soovide lõikepunkti.

Kui ma tean, mida ja miks ma pean midagi tegema, siis mul ei pruugi olla oskus, kuidas seda teha. Kui mul on selleks ka oskus, siis mul võib vajaka jääda soovist seda teha. Kui mul aga on olemas vaid soov ja tahtmine midagi teha, kuid ei tea, mida teha, siis ei tule sellest samuti midagi välja. Vaid siis, kui mul on olemas kõik need 3, võib sellest tekkida harjumus.

Lihtne näide:

Joon iga hommik kohvi, sest see on ainus, mis mind üles ärkama paneb. Kohvi teen presskannuga, kuhu panen ühe tassi kohta ühe kuhjaga teelusikatäie kohvipuru, et jääks just minu jaoks sobiva kangusega. Kohvi maitseb mulle, teen ja soovin seda teha absoluutselt iga hommik – HARJUMUS

Veel keskendub see raamat vastastikusele sõltuvusele, mis on meie-keskne paradigma – meie suudame seda teha; meie suudame ühendada oma talendid ja võimed ning luua koos midagi paremat.

Kuid enne kui me saame olla vastatikuses sõltuvuses, peame me oleme sõltumatud. Vastastikune sõltuvus on valik, mille saavad teha vaid sõltumatud inimesed. Kuid ärme unusta, et siia ilma sünnime me kõik sõltuvatena. On vaja teha tööd, et saada sõltumatuks ning alles siis on meil võimalus saada vastastikuse sõltuvuse staatus.

Kas te teate seda toredat juttu, kus talumees leiab hane, kes muneb kuldmune? Esialgu ei suuda ta oma õnne ära uskuda. Iga hommik tormab ta hane juurde ühe kiiremini, et saada kätte kuldmuna. Iga päevaga kasvab ta varandus. Kuid üks päev muutub ta liiga ahneks ja tapab hane, et kõik need kuldmunad korraga kätte saada. Hani aga on seest tühi. Ei ole kuldmune ega enam ka hane, kes neid mune toodaks.

Nüüd mõtleme aga sellest, et meil on olemas põhimõtteliselt kolme liiki varasid: füüsilised, rahalised ja inimvarad. Kõigist neist saame me mõelda kui hanest ja kuldmunadest.

Näiteks: ostan muruniiduki – hani. Kasutan seda pidevalt, ilma et selle hooldamiseks midagi teeksin. 2 hooaega teenib see mind hästi, siis aga hakkab lagunema ning hooldusesse viies selgub, et niiduki mootor on kaotanud poole oma algvõimsusest. Oleksin ma oma muruniiduki/hane eest kohe hästi hoolt kandnud, oleksin ma märksa kauem saanud rõõmu tunda pügatud murust/kuldmunadest.

„Väga efektiivse inimese 7 harjumust“ raamatu autor nimetab hane ümber teovõimeks (TV) ja kuldmuna teoks (T).

Need 2 peavad olema tasakaalus.

Katkend raamatust: „Oletagem, et tahate, et teie tütrel oleks tuba puhas – see on T, tegu, kuldmuna. Ja oletagem, et te tahate, et tema selle ära koristaks – see on TV, teovõime. Teie tütar on hani, vara, mis selle kuldse muna toodab. Kui teil on T ja TV tasakaalus, koristab ta toa rõõmuga, ilma meeldetuletuseta, sest see on ta kohustus ja tal on distsiplineeritust jääda oma kohustuste juurde. Ta on kallihinnaline vara, hani, kes suudab toota kuldmune. Aga kui teie paradigma on keskendunud toale, toa kordasaamisele, võite te end leida temaga pragamas. Te võite isegi suurendada oma pingutusi tema ähvardamiseks või hirmutamiseks ja oma kirega saada kuldmuna kahjustate te hane tervist ja heaolu.“

TV printsiip ettevõtte puhul on: „Kohelge oma alluvaid alati täpselt sel kombel, nagu te soovite, et nemad kohtleksid teie parimaid kliente.“

Ärgem unustagem, et just teie alluvad on tihtipeale need, kellel on esimene kokkupuude klientidega – nemad on teie visiitkaart!

Ja pidagem meeles, katkend raamatust: „Oma viimase analüüsi tulemusena märkis Marilyn Ferguson: „Mitte keegi ei saa kedagi teist muutuma keelitada. Igaüks meist valvab muutuste väravat, mida on võimalik avada vaid seestpoolt. Teise väravat me avada ei saa, isegi mitte põhjenduste ega emotsionaalsete üleskutsete toel.““

Tean, et seekordne postitus tuli veelgi pikem ja veelgi keerulisem lugeda, kuid uskuge mind. Mul ei olnud kõike seda lihtne kirja panna, mõtteid koondada, selgitada, muuta terviklikuks. Usun aga, et olete saanud küllalt hea ülevaate (ja natuke pealegi) kogu jutust, mida siiani lugenud oleme.

Edasi saate lugeda juba septembris.

Kuna me oleme nii head ja tublid, siis meile jäeti järgmiseks esmaspäevaks teha KODUTÖÖ, mida soovitan kõigil teilgi ära teha:

Mõtle välja ja pane kirja, mida Sa soovid oma elult lõpptulemusena ning mida Sa ohverdad praegu selle nimel?

Ääretult oluline on sellest mitte ainult mõelda, vaid ka üles kirjutada. Sest nii kaua kuni see on lihtsalt Su mõtteis, on see Su unistus. See hetk, kui Sa selle kirja paned, saab unistusest eesmärk!

Võtsime oma firmaga kohustuseks teha iga esmaspäev koosolek, mille käigus me peame lisaks muudele päevakohastele asjadele õppima midagi uut. Otsustasime võtta esimeseks asjaks käsile raamatu, mida igaüks kodus ise loeb ning esmaspäeviti arutame iga suurema peatüki lahti. Raamatuks sai valitud Stephen R. Covey „Väga efektiivse inimese 7 harjumust“.

Nüüdseks on ära olnud ka esimene arutelu selle raamatu kohta. Millest see raamat siis räägib?

Selles raamatus on kirjas isiksuse eetikast ja karakteri eetikast.

Isiksuse eetika kohaselt on edu aluseks positiivne mõtteviis, avalik maine. Isiksuse eetika on see, kes sa näid olevat. Inspireerivad laused sellise filosoofia kohta on näiteks: „Sinu suhtumine määrab sinu kõrguse“, „Naeratusega võidab rohkem sõpru kui tusatujuga“,

„Kõike, mida inimese mõistus suudab kujutleda ja uskuda, suudab ta ka saavutada“.

Karakteri eetika edu aluseks on aga ausameelsus, aupaklikkus, ustavus, mõõdukus, vaprus, õiglus, kannatlikkus, töökus, lihtsus, tagasihoidlikkus ning Kuldne Reegel. Kuldne Reegel – „Tee teistele seda, mida soovid, et Sulle tehtaks“. Karakteri eetika on see, kes Sa tegelikult oled.

Toon siinkohal lihtsa näite nende kahe filosoofia eristamiseks. Inimene, kes lähtub Isiksuse Eetikast, ostab omale kõigepealt uhke auto, et näida teistele rikkana ja seeläbi lüüa elus läbi. Inimene, kes lähtub Karakteri Eetikast rajab kõigepealt vundamendi – teeb tööd ja on kannatlik, ning ostab omale auto alles siis, kui ta seda omale reaalselt võimaldada suudab.

Väljavõte raamatust: „Keskendumine tehnilistele võtetele on nagu tuupimine kooli ajal. Mõnikord teil veab, võib-olla saate isegi häid hindeid, kuid kui te ei näe vaeva päevast päeva, ei omanda te kunagi õpitavaid aineid tõeliselt ega arenda haritud mõtlemist.

Kas olete kunagi mõelnud, kui naeruväärne oleks püüdlus „tuupida“ talus – unustada kevadel külvamine, logelda kogu suvi ja loota sügisel saak salve saada? Talu on loomulik süsteem. Tuleb vaeva näha, siis on ka tulemusi. Te lõikate alati seda, mida külvate; kurvist otse lõigata pole võimalik.“

Veel räägib see raamat erinevatest paradigmadest. Paradigma lahtimõtestatuna on viis, kuidas me maailma „näeme“ – mitte visuaalses mõttes, vaid tajumise, arusaamise, tõlgendamise mõttes.

Nii Karakteri Eetika kui ka Isiksuse Eetika on sotsiaalsete paradigmade näited. Üks hea näide inimeste erinevatest paradigmadest tuleb välja ühe pildiga, mida paljud teist ilmselt juba teavad.

Näed Sa pildil noort naist või vanamemme?

On inimesi, kes suudavad näha mõlemaid, aga on ka neid, kes näeva vaid üht ja teise leidmisega on raskusi. Seda võibki nimetada erinevateks paradigmadeks. Me näeme/tajume asju erinevalt.

Katkend raamatust: „ Me näeme maailma mitte sellisena nagu see on, vaid sellisena nagu oleme meie – või nagu me oleme vormitud seda nägema.“

Paradigmad võivad muutuda. Me saame neid muuta ise läbi raske töö ja vaeva iseenda kallal või need võivad muuta ka väga äkiliselt meist sõltumata. Siinkohal oli raamatus ära toodud üks väga hea näide, kus ühe mehe (nimetagem teda Alariks) paradigma muutus hetkega. Alar istus metroos. Ühest peatusest tulid peale mees koos lastega. Mees istus Alari kõrvale ning ei teinud lastest väljagi. Lapsed lärmasid, näppasid isegi ajalehti ja oli ilmselge, et ärritasid peale Alari ka teisi reisijaid. Lõpuks ei pidanud Alar enam vastu ja ta pöördus viisakalt mehe poole, et too oma lapsed korrale kutsuks. Mees aga vastas selle peale, et midagi peaks tõesti tegema! Midagi peaks tõesti tegema, sest nad tulid lastega just haiglast, kus lapsed kaotasid oma ema. Nad ei tea, mida mõelda ega kuidas käituda.

Sel sekundil muutus Alari paradigma. Vihast sai kaastunne. Lapsed ei olnud enam tema jaoks mitte ärahellitatud ja taltsutamatud jõmpsikad, vaid justkui õnnetult eksinud kutsikad.

Katkend raamatust: „T. Kuhn näitab, et peaaegu iga oluline läbimurre teaduslike katsetuste valdkonnas on ennekõike lahtiütlemine traditsioonidest, vanast mõtteviisist ja endistest paradigmadest.“

„Me võime kulutada nädalaid, kuid, isegi aastaid, nähes vaeva Isiksuse Eetikaga, et muuta oma hoiakuid ja käitumist ning mitte jõuda muutuse fenomeni lähedalegi, mis tekib spontaanselt, kui me näeme asju teistmoodi.“

Vot selline raamat on „Väga efektiivse inimese 7 harjumust“. Ja ma räägin sellest teile edasi peale meie järgmist koosolekut, kus olen selle endagi jaoks suutnud lahti mõtestada.